Nightlife

Eile käisime siis klubis...kell 03.30 kui Essy, Mari-Liis ja Ive töölt koju tulid. Mõtlesime, et mis siis ikka kui oleme juba nii kaua üleval olnud, tuleb kindlasti minna. Sättisime end valmis ja läksime kodulähedal asuvasse Letuasee, klubi oli iseenesest mõnus aga muusika oleks võinud parem olla. Peagi kui Letuad hakati sulgema suundusime edasi Candy Clubi, mis avatakse kell 06.00 hommikul !!! Läksime klubiomanikuga koos järgmisse kohta ja tänu sellele saime ka tasuta sisse :). Mari-Liisil on igal pool käpp sees noh :D Päris palju rahvast tuli edasi just sinna. Muusika oli seal ka parem kui eelmises. Koju jõudsime lõpuks 8 hommikul...kõik olime mega väsinud ja keerasime kohe magama.

Hommikul või noh lõunal kell 14.00 kui ärkasime läksime Essyga kahekesi randa, Promenade des Anglaisil toimus triatlon Ironman...tee oli suletud, rahvast oli mega palju, politseid, korravalvurid jnejne. Alguses me mõtlesime, et ei pääsegi teisele poole randa, kuid natuke maad kõndimist ja saime üle. Päevitasime veits, Essy läks varem ära, sest oli väsinud aga ma jäin üksi peävitama ja peagi läksin ka koju. Õhtul käisin veel Havanast läbi, et Mari-Liisiga rääkida, kuna Antonio pidi helistama talle. Tundub, et mul on töökoht olemas, tuleb vaid kokku leppida, millal tööle hakkan :P Palga kohta ma veel ei tea aga midagi, homme tuleb küsida kindlasti...ja Antonio pidi uurima ka veel kortereid :P Nüüd tuleb hakata veel lisaks itaalia keelt õppima :) Jubeee....Mul on kõik keeled jumala sassis juba, eile oli ka tööl üks klient venelane ja mul ei tulnud meelde, kuidas on "palun" vene keeles, nagu puuga pähe saanud....

Esimene tööpäev

Läksin kella kümneks hommikul tööle. Resto oli vaja korda teha, sest seal lõpetatakse öösel töö ja kõik jäetakse sassi, et hommikul siis koristada. Katsin siis laudu, poleerisin, tegin veinikülmiku korda ( veinid on jäätisekülmkapis :D) ja niisama nipet näpet oli vaja teha. Tegelikult päris palju oli teha, sest resto on alles nii uus, et seal suht laiali kõik asjad ja ega nad ise ka ei tea, kus mis olema peab. Antonio ütleski mulle, et pane asjad paika kuidas ise tahad, ära kuula teist ettekandjat. Nii ma siis tegingi ja tundub, et neile väga meeldis kuidas ma asju paika panin :) Muy bueno!
Klientide teenindamine käib koos Antonioga, tegelikult suht keeruline on nii kuna tema võtab tellimuse ja siis mina pean hiljem nuputama, mis toit kuhu läheb...nojah ja loomulikult on KÕIK Itaalia keeles. Köögis ka räägitakse kogu aeg itaalia keeles.
Oleks pidanud hoopis itaalia keelt õppima enne siia tulekut :)
Kella kolmest hakkas restos SIESTA (15.00-19.00) mugavad inimesed ja laisad ka! Saime süüa ja siis läksin randa. Tüdrukud olid juba seal, rannas otsustasime minna sõitma nö diivaniga, mis on köiega mootorpaadi taga...mõeldud on see neljale aga meie läksime viiekesi. VOT SEE OLI ALLES SÕIT!!!! Täiesti peast põrunud oli paadi juht. Me sõna otseses mõttes lendasime nagu kaltsunukud kummidiivani peal...see oli julm. Aga mega lahe, kiirus oli nii suur ja lained nii võimsad, et peaaegu hinge võtab kinni...tahaks karjuda ja naerda aga lihstalt ei suuda. Juht pani spetsiaalselt punase lipu ka kuna kavatseski meile teha hullu sõitu..kindlasti tuleb veel minna.
Olime veits rannas ja hiljem tööle tagasi. Mina Itaalia retosse, teised Havanasse. A muide alguses pidin olema tööl ainult hommikul aga Antonio kutsus mind tagasi ka õhtu ;) ..paljulubav algus :P
Alguses siis sättisime paika asjad, hiljem teenindasime kliente. Võrreldes hommikuga oli ikka tööd hoopis rohkem. Mina ja Patricia (teine ettekandja) jagasime lauad ära ja teenindasime, Antonia loomulikult käis kõigi laudade juures, võttis tellimuse. Muide ma pidin avama lauas veini...:P päris mõnus tunne oli, kui Antonio mul palus teha seda, ka Patricia sektoris :) Vahepeal sättisin korda kahvleid ja nuge ja värke ja kui selle olin ära teinud, siis oli hea reaktsioon kõigil...Antonio viskas pilgu peale, kutsus chefi, tema kutsus abilise, siis nõudepesija kõik vaatasid ja imestasid kui korralikult ma olin pannud järjekorda...Magnifico, super :D:D:D
Igatahes sain ma väga hästi hakkama, sest tööpäeva lõpus oli Antonio ja ka chef de cuisine vägaväga rahul, Very-very, very good öeldi mulle :) Tööpäeva lõpus pakutakse samuti süüa töötajatele...enamasti vist pasta bolognese, sain ka ehtsat Napoli šokolaadikooki, maitsev :P
Nälga seal kindlasti ei jää, pigem võib karta ülesöömist :D sest ebaviisakas on palju järgi jätta, ja kui ütled poco(vähe), nemad, et mis mõttes poco...molto, molto ikka!
Antonio helistab homme Mari-Liisile ja pidi rääkima, kas saan tööle või mitte!!!

Ühte korterit läheme vaatama esmasp. pärastlõunal...ainuke jama, et see asub 15.min kaugusel. Ofkoors pole see ju üldse palju tegelikult aga mul oleks küll juba harjumatu, praegu ma kõnin tööle mingi 3.min. ja probleem on just selles, et me lõpetame töö nii hilja öösel, Essy varahommikul tihtipeale ja väga ei julge küll üksi ringi uitada siin. Isegi see 3 min. üksi kõndida on suht jube tegelt. Hetkel oleme Mirjamiga kahekesi kodus, tulid just töölt ja ootame teisi, et vb kui viitsi klubisse minna, kuigi kell on päris palju ja veits väss olla... :)

Bonsoir

Monte Carlo

22.00 oli kokku lepitud õhtusöök Itaalia restorani omanike ja töötajatega. Sättisin end valmis ja läksin siis õigeaegselt kohale...peab tunnistama, et hirm oli pääris suur. Ive oli aga nii armas ja saatis mu ära restosse. Seal ma siis võtsin istet, Antonio (üks omanik, ne parle anglais) pakkus juua, võtsin esialgu mahla...kokku oli küll lepitud kella kümnest aga restost viimased kliendid lahkusid 23 ja nii ma siis seal istusin, vahepeal vestlesin Antonioga ja jälgisin enamus ajast kuidas see teenindustöö seal käib. Resto on ise väike ja korraga üks ettekandja(kes tegelikult ei olegi ettekandja minu meelest, sest Antoniol on mingi kiiks ja ta ise pm teenindab enamus ajast ise lauda, ettekandja pärast koristab ära, või kui Antoniot ei ole siis läheb võtab taldrikud eest vms VÄÄGA VEIDER). Antonio võtab tellimuse, suhtleb klientidega, viib toidud lauda jnejne...huvitav mis tööd ma küll seal tegema hakkan?!
Viimased kliendid lahkunud, tellis Antonio köögist kõigile pasta.Sõime,jõime ja seejärel Monte Carlosse. Kõik sinna ei tulnud, tulid köögist kokk ja kokaabiline, nõudepesija Ivan (VÄÄÄÄGA VEIDER TÜÜP), siis veel Antonio, teine omanik Juan( vist oli nimi) ja mina.
Aga kuidas me Antonioga omavahel suhtleme, on naljanumber noh, üks räägib aiast teine aiaaugust. Tegelt päris nii hull ka ei ole, mul on õnneks sõnaraamat kaasas ;)
Monte Carlos läksime siis mingisse klubisse, mis oli puuuupüsti rahvast täis ja inimesi oli igasuguseid. Näiteks päris ilus oli näha Botoxit täissüstinud prostituute, pruntis huuled ja põsesarnad kui täispuhutud õhupallid...Pretty woman! Ja siis meie nõudepesija Ivan, kes jõi end mega purju nii et ropsis pool teed tagasisõites(õnneks polnud ta meie autos) ta oli ikka täiesti sassis.... Ta on ise muidu siuke pisike paksuke :)
Päris võimas vaatepilt on ikka Monacos, ei tea kuhu ja mida vaadata...maastik on kohutavalt ilus nagu ka Nizzal, kuulsad hotellid (nt. Hotel de Paris) ja loomulikult kasiinosid on paljupalju. Oi ja millised autod :P:P:P
Pidu läbi, läksime tagasi Nizzale... kõik viidi ükshaaval koju. Oleks ma vaid koju saanud...Liiga palju seiklusi ühe päeva jooksul. Antoniol oli natukene meelest läinud korteri asukoht ja ega ma ise ka matsu lahti ei jaganud ja läskin vales kohas maha. PÄRIS õudne on öösel kell 4 kuskil täiesti võõras kohas olla ja koduteed üksinda otsida. Õnneks sõitsid must mööda kaks kohalikku rolleriga, kes olid mega lahked ja sõbralikud ning juhatasid mu õigesse kohta, kuna teadsin korteri aadressi. Mul jubedalt vedas, sest üksi on siin tegelikul väga ohtlik kõndida öösel ringi, tänavatel on igasugu jorsse ja nad on päris hirmuäratavad. AGA koju ma ikka ei saanud, sest samal ajal kui ma olin peol Monte Carlos olid teised läinud pärast tööd klubisse...keegi vastu ka ei võtnud, sest klubis polnud levi. Siis ma neid ootasin mingi tund aega kuna korteri võtmed polnud minu käes... võtsin lõpuks julguse kokku ja jalutasin ka Havana Clubi, et vaadata äkki on nad tööl aga eiii... Lõpuks siiski kui olin tagasi korteri juures teist korda, tulid ka nemad ja läksime koju. Lõpp hea, kõik hea :)

Jaanipäev

Eile veetsime päeva rannas. Päikest võtsime kuskil kolm tundi, ma täpselt ei mäletagi enam. Igatahes ega siin kaua ei saa võtta, sest lõpuks on tõesti selline tunne nagu oled suhkrust ja lihtsalt sulad. Väga väga kuuma hakkab. Põhimõtteliselt olemegi nüüd üle kere punased nagu vähid (eriti mina, randid on hullud) ja eriti jalalabad, mis tulitavad valusalt kui päikest näevad.
Siis tulime koju, et teha plaane õhtuks, kuna oli ju jaanipäev. Plaanis oli saada kokku teiste eestlastega, grillida ja teha lõket. Kuna aga lõkke tegemine on enamus kohtades keelatud, siis see jäi ära.
Vahepeal käisime ka toidupoes, kus oli niinii palju võõraid asju, et me Essiga ei osanudki midagi erilist valida, jätsime selle kohalike hooleks. Mari-Liis sai töö juurest ka kanavardaid, salatit, kartuleid, poest saime veel vorste, snäkki ja juua. Igatahes süüa oli palju, sest selgus, et ka teised võtsid päris palju kraami kaasa.
Otsustasime minna Nizzast välja ranna äärde, mis jäi Antibese ja Cannese vahele. Koha nimeks oli vist Juan Les Pins, aga ma ei ole ka kindel. Keeruline nimi oli :D
Seal me siis saime kõik kokku ja hakkasime kohe grillima, sest kõhud olid kõigil mega tühjad. Väga lahe oli, läpakast kuulasime ka eesti laule. Teistest eestlastest nii palju, et Kristi ja Andres elavad kuskil siin samas lähedal villas. Nemad põhimõtteliselt nö hoiavad villal silma peal ja hooldavad seda, see on nende kodu. Nad on siis nagu koduhoidjad vist vms. Ja siis oli üks perekond, kes elab siin.

Mere ääres olime pääris kaua, viskasime ka veel Maaria jahi peale ära, mis asub Nizzast natukene edasi. Magama saime kell 4 lõpuks.

...Täna otsustasime pausi teha päevitamisele, sest me oleme nagu vähid. Päris karm! Ma loodan, et nahk ei hakka maha tulema. Siis läksime Essyga kahekesi Nizzat jälle veits avastama, tegelikult eile kui Maaria ära viskasime sõitsime mööda ka suurest kaljust ja Port of Nice´st. Kuna need asuvad vaid jalutuskäigu kaugusel otsustasime, et tahame täna kindlasti nendes kohtades ära käia.

















kolmeks pidime aga olema tagasi kodutänaval, kuna läksime Itaalia restorani (kus ma loodetavasti tööd saan) bossi jutule. Jõudsime siis sinna, mega ilus koht muide...aga ofkoors ei oska boss inglise keelt, prantsuse ja itaalia keelt paneb segamine. Mul saab põnev olema. Praegu Mari-Liis põhimõtteliselt tõlkis mulle ära kõik mis ta rääkis. Ja mu nime ei oska ta ka välja öelda, ei Džein ega Jane. Nojah, siis ta hakkas mulle mingeid muid "kergemaid" nimesid välja mõtlema ja Essy on temale SiSi :D ...Lahe hüüdnimi mu meelest.
Igatahes boss oli muidu väga lahe ja sõbralik aga keelebarjäär on suureks probleemiks. Tema arvas ka, et see saab olema kõige raskem, aga loodetavasti saab kõik korda ikka :P
AGAAA...mis kõige põnevam. Täna õhtul lähen kell 22.00 sinna restorani õhtusöögile omanike ( kaks omanikku on restol, õnneks teine oskab inglise keelt) ja töötajatega. Hiljem pidime minema Monacosse, Monte Carlosse peole...Loodetavasti tuleb õhtu superlahe :P

Ahjaa otsime veel korterit, panime eile ka kuulutuse angloinfosse ülesse...ja kusjuures juba on tulnud pakkumisi nii emailile kui ka helistatud. Probleem on aga selles, et korterid on liiga kallid. 3000 euri kahe kuu eest on ilmselgelt palju...või näiteks nädala eest 500-600 euri. Täna aga kui Itaalia resto omanik kuulis, et otsime korterit lõid tal silmad särama, sest tal vist on meile sobiv korter olemas...ma niiiniinii loodan, et saame tema kaudu omale mõistliku hinnaga korteri ja see asub täpselt restorani vastas. Homme saame teada, kas saame korteri sinna, ta peab vaid rääkima oma sõbraga, kellele see kuulub. Meil on suur võimalus saada see, kuna Mari-Liisile on boss justkui vanaisa eest, nad saavad väga hästi läbi omavahel. Okei nüüd peab sättima valmis õhtuks...wish me luck :PJaanipäev

PILDID Siin me hetkel elame

Kodu (kolmandal korrusel paremal küljel)
Meie korter
Uuus akvaarium (kalad kahjuks surid ära :(

Kööginurgake
Elutuba ning minu&Essy magamistuba

Chill

Eile, teisipäev oli suht chill. Hommikul ärkasime, tegime süüa(kaasavõetud kaerahelbepudru), käisime pesus ja läksime randa. Tõesti nagu oleks helesinine laguun, meri on ikka niii ilus. Korralikku liivaranda siin läheduses küll ei ole aga ujuda ja päevitada saab ka kiviklibu peal väga hästi. Rannas olime kaks tundi ( kuigi mulle tundus et topelt rohkem, sest aeg lihtsalt venib siin) Seejärel käisime korraks kodus ja läksime Nizzat avastama. Päris mõnus oli kahekesi ringi hulkuda täiesti võõras kohas, Mari-Liis joonistas meile igaks juhuks ka kaardi ja kirjutas üles ka meie korteri täpse aadressi. Käisime vanalinnas ja põhimõtteliselt kõik peatänavad läbi (mõned isegi mitu korda). Otsisime ka Tourism Informationit aga loomulikult kui lõpuks sinna jõudsime oli see juba suletud.
Põhimotteliselt me tutvusimegi linnaga, loodsime leida ka korraliku kaubanduskeskust või supermarketit vms aga see ei õnnestunud meil hästi. Toidupoed on kõik nii pisikesed igal pool. Enamus poed pannakse kella 18-20.00 vahel kinni, mis on ilmselgelt liiga vara.
Pärast pikka jalutuskäiku vanalinnas suundusime Mari-Liisi restorani Havana Club, kus tellisime omale mõnusa õhtusöögi. Võtsin omale Salad Havana (suur kuhi salatit, ananassi, tomateid, mangot, kana) ja banaanimahla( jube hea on :P). Ja siis veel kahepeale Pina Colada :)

IStusime päris mitu tundi restoranis ja kuna eile oli ka Prantsusmaa mäng, siis põhimõtteliselt igas söögikohas olid suured ekraanid, kust sai seda jägida. Hiljem käisime ka korraks veel mere ääres jalutasime promenaadil (Promenade des Anglais). Tundub, et kohalikele meeldib öösel sporti teha. Kell oli siis juba saamas 23.00 kui inimesed tegid veel õhtust jooksu mere ääres, päris mõnus :P Aga noh ega siin väga vahet ei ole, aega on kõige jaoks ükskõik millal :) Kodus tahtsime veel filmi vaadata, variante oli mitmeid, aga valisime "Wild Hogs". Lõpuni ei jõudnud seda vaadata, kuna silm kippus vägisi kinni.

Korteri koha pealt nii palju, et üks oli soolas, aga enam vist ei ole :( Suhteliselt keeruline on saada mõistliku hinnaga korterit, kui ei ole tutvusi. Mari- Liis väga loodab ise, et saame siiski tutvuste kaudu korraliku korteri. Praegu ta peab läbirääkimisi mitme inimesega, ehk õnnestub peagi. Mida varem seda parem.
Mitte, et mulle ei meeldiks siin korteris kus me praegu oleme, aga tahaks ikka oma. Kohver on mul siiamaani lahti pakkimata, sest asju ei ole lihtsalt kuskile panna. Hetkel oleme kuuekesi ( Ive, Mirjam, Teele, Mari-Liis, Mina ja Essy) Tüdrukud on kõik mega sõbralikud ja me saame super hästi läbi. Õnneks on nemad juba harjunud sellega, et alati on keegi külas. Kuuepeale on ka üks võti, sellega ei ole küll probleemi, sest töökohad asuvad kõik väga lähestikku ja kui vaja kedagi kätte saada, siis alati keegi on ikka kas kodus või saab töö juurde minna.
Variantideks on, kas minule ja Essyle kahepeale Studio korter või tuleb ka Mirjam meiega või hoopis otsime suurema korteri ja lähme kõik sinna. Ei tea veel mis saama hakkab, eks see ole näha peagi.

Täna on plaan minna Itaalia restorani, kus mina tööle hakkan. Business jutt bossiga, kindlasti randa ja pidime ka Monacosse minema.

Ahja..magada on päris mõnus. Hommikul kell 8 või varem veel algavad teetööd TÄPSELT akna alla, mingi raiumine täiega käib. Siis akvaarium muliseb suht kõrva ääres ja külmkapp ka undab. Aga tegelikult mind ei häiri üldse need pisiasjad, kui uni on hea, siis saab väga hästi magada. Lihtsalt tahtsin ära mainida :D
Loomulikult tuleb siin ära harjuda põsemusidega, sest nii on kombeks prantsusmaal. Põhimõtteliselt ALATI, kui näed tuttavat, tegelikult ei pea ta isegi tuttav olema, lihtsalt tervitades kedagi. Isegi mehed omavahel, kui saavad kokku. Esmapilgul tundub veider, aga harjub ära sellise vaatepildiga ja elustiiliga. Meile juba on öeldud, et You need to get used to it :)

Au Revoir!

Nizzal

Olemegi jõudnud Nizzale. Eile oli ikka ulmeline päev! Lennureis Nizzale sujus hästi. Kui jõudsime kohale oli ainukeseks probleemiks meie kohvrite tagaotsimine, olime peaaegu viimased, kes jäid ootama kohvreid. Lõpuks saime loomulikult ikka kätte ka need  Kusjuures olid päris hästi hoitud, katki midagi ei olnud ainult mõni kreemipudel ajas veits läbi.
Lennujaamas oli meile vastu tulnud juba Mari-Liis(tüdruk, tänu kellele me siin olemegi. Tema põhimõtteliselt korraldas kõik, et me saaksime omale töö ja korteri) ja temaga kaasas oli sõber Gunnar, kes on elanud siin juba u. 2aastat. Korterit meil veel ei ole aga nö läbirääkimised toimuvad, seni ööbime Mari-Liisi ja veel kolme tüdrukuga nende praeguses korteris. Kõigepealt suundusime siis korterisse, viisime ära kohvrid ja riietusime vastavalt ilmale. Sooja oli kõvasti üle 25 C (ühes kohas näitas vilus 31 C, ei tea kas uskuda või mitte aga igatahes oli VÄGA SOE ja mõnus). Meile oli ka korraldatud nö päevaplaan, ehk suundusime naaberlinna Antibes, avastasime natukene selle ilu ja võlu (Aintibesis asub ka Euroopa suurim jahisadam, mis oli tõepoolest võimas ). Muide linnad Nice, Monaco, Antibes, Cannes ja St. Tropez kuuluvad Cote d´azuri alla, mis peaks olema siis nagu maakond. Saime teada ka, et väga-väga paljud kuulsused armastavad siin aega veeta. Gunnar on näinud nii Brad Pitti kui Angelina Jolied, Elton Johnil olevat suvekodu Cannesis jnejne.
Hiljem seadsime end sisse kohvikus, kus sõime õhtusöögi, tegime mõned dringid ja kuulasime live muusikat. Täna toimus Music Festival, mis tähendab seda, et live bändid võivad esineda kogu öö ja teha nii kõva lärmi kui vaid süda ihkab. Tavaliselt algab kell 23 öörahu, ehk kui lärmi tehakse liiga palju, on kohal politsei. Bänd mida meie kuulama olime tulnud, koosnes 4 liikmest-Šotlane, vietnamlane, prantslane ja eestlane (Kunnar mängib trumme). Bänd oli ülikõva, tegid järgi tuntuid laule ja kohati paremini kui originaalis. Väga nauditav!Kohtusime ka juhuslikult veel mõndade eestlastega, kes end sisse seadnud Cote d´azuri. Üks tüdruk otsib hetkel tööd Antibes ja teine töötab erajahil stjuardessina. Oli päris põnev kuulata nende kogemusi ja muljeid. Tundub ka, et Mari-Liisil on igal pool käpp sees, ta tunneb nii paljusi inimesi juba siin ja on saanud suurepäraselt hakkama. Loomulikult oli tal alguses raske aga ta on ennasti nii üles töötanud, et nadub täiel rinnal elu siin. Ta töötab ka nagu segane, iga päev põhimõtteliselt ja nii mänedžerina kui ka ettekandjana. Väga armas inimene on 
Antibesis olime päris kaua, kokku umbes 8 tundi. Päeva lõpuks olime ikka nii väsinud, et oleks võinud esimesse eesolevasse põõsases pikali visata. Pole ka ime kuna olime üleval olnud juba 22 tundi. Pärasti Anitebsist lahkumist, käisime läbi veel Mari-Liisi töökohast, Havana Club, kus ta töötab restorani mänedžerina. Seal istusime mingi pool tundi ja seejärel läksime koju magama.

Täna on plaan minna randa :P sest me oleme ikka päris luiged võrreldes teistega. Samuti pidime läbi käima restoranist, kus loodetavasti mina tööle hakkan. Tegemist on Itaalia restoraniga, Mari-Liisi vana töökoht. Essyle on koht samas Havana Clubis, kus mariliis ise on mänedžer. Vaatab, mis saama hakkab.
Kusjuures Inglise keelega saab siin täiesti hakkama, sest tüdrukud suhtlevad põhiliselt ikka ainult inglise keeles, loomulikult on hea ja kasulik teada põhiväljendeid prantsuse keeles.
Ja hetkel on meil ka korteris lauatelefon, millega saab muide helistada teisele lauatelefonile täiesti TASUTA (kaasaarvatud Eestisse) :P

1.päev Tln-Copenhagen-Nice

Täna hommikul oli siis start lennujaama. Ärkasime kell 4 hommikul, sest juba enne kella 5-t hakkasime sõitma. Meie lend väljus 6:40, suunaga Tallinn-Copenhagen. Tänase päeva kild on minu meelest see, et lendasime Estonian Airi lennukige, mille piloodiks oli JURI GAGARIN. Kui stjuardess tutvustas pilooti, ei saanud kuidagi naerupurskeid tagasi hoida ja panin tähele, et õnneks me Essiga ei olnud ainukesed.

Nii, mis veel....sõitsime 11 km kõrgusel, kiirusega enam kui 700km/h. Lennukis pakuti väikest snäkki, igale reisijale üks kilesse pakitud muffin, mis tegelikult maitses päris hästi, sest kõht oli tühi. Lennu juures oli kõige ebameeldivam õhkutõus, Essi küll pakkus „lutsukommi“(seest moosiga ja vääga pehme.) Sellest mul abi ei olnud, kõrvad kisusid vägisi lukku ja enesetunne alguses ei olnud kõige parem. Ja istmed olid ka väga ebamugavad, aga okei ma rohkem ei vingu, sest sellel pole lihtsalt mõtet ja hiljem oli siiski päris hea olla J Siiski tuleb täna veel üks õhkutõus ja maandumine ära kannatada.

Jõudsime Kopenhagensse kohaliku aja järgi 7:05 (tund taga on siin kell). Siiamaani on kõik sujunud väga hästi, loodetavasti laabub järgminegi lennureis ladusalt ja jõuame peagi NIZZALE :P Siin väljub vist iga viie minuti tagant üks lend või isegi tihedamini, peamegi otsima veel tabloodelt üles meie lennu ja värava, kuhu tuleb suunduda. Võtab ikka päris läbi ühest lennujaama otsast teise tampimine, kuna vahemaa on päris pikk ja käsipagas üsna raske. Praegu istume ja mõlemad pusime oma blogide kallal. Täitsa uskumatu ikka kui suur lennujaam siin on, võrreldes meie pisikese Lennart Meriga. Nagu oleks kuskil suures kaubanduskeskuses, palju on erinevaid poode ja kohvikuid. Ostsime ka kohalikku French Hot Dogi, mis ei olnud küll kõige maitsvam, sest sai sõna otseses mõttes uppus sinepist, mis ajas suu õhetama ja tõmbas ninalõõrid korralikult lahti. Statoili Kabanoss on ikka 100 korda etem!!! Igatahes nalja sai :D Natuke rohkem kui tunni pärast väljub meie järgmine lend Copenhagen-Nice. Kohale peaksime jõudma kell 12:50, järgnevaid muljeid avaldan juba Vahemere ääres :P Ahjaa, ma vägaväga loodan, et meie kohvreid on hoitud õrnalt J

...C´est la vie...

Blog

NIIII...ma nüüd üritan vist juba kolmandat korda alustada oma blogiga. Kuidagi ei õnnestu. Aga kuna ma olen lubanud nii paljudele, et hakkan kirjutama oma elamustest/kogemustest, siis tuleb ju lubadust täita :)


IGATAHES...vähem kui kaheksa tunni pärast väljub meie lend Nizzale, Lõuna-Prantsusmaale, kus me Essiga veedame ülejäänud kaks suvekuud. Ma olen ärevil, väheke närvis aga te ei kujuta ettegi kui väga ma seda reisi olen juba oodanud. Loomulikult pole mulle veel täielikult kohale jõudnud, et homme samal ajal oleme juba Vahemere ääras :P:P USKUMATU IKKA

Tegelikult me ei lenda otse Nizzale, tuleb teha ka väike ümberistumine Taanis. Seal peab sisustama kolm tundi kuidagi, aga ma arvan, et see ei saa olema probleemiks, sest Prantsuse keelt on väga vaja usinalt õppida :)